Friday, February 18, 2011
911?
Eile, neljapäeval, andsin trenni üksida ÜHEKSALE väikesele rüblikule. Alguses oli neid 5 ning see tundus minu jaoks väga normaalne, aga kui neid tuli juurde ja juurde, ma kangestusin korra. Neid oli esimest korda nii palju, kui ma üksi olin.
Alguses oli nagu ikka soojendus ning siis hakkasime pehmete pallidega mängima vangla mängu. Pärast seda hakkasime lööma kõvade pallidega kuni oli aeg hakata lõpetama ning lõpujooksu jooksma. Nad jooksid päris kiirelt ning eriline kiitus ühele poisile, kes jooksis esimest korda täiel kiirusel. Olen tema üle väga uhke :).
Trenn möödus õnneks kiirelt ning ilma suurema peavaluta. Nüüd ma saan täiesti aru nendest treeneritest (ka minu oma treener :)), kes peavad iga päev sellega silmitsi seisma.
Alguses oli nagu ikka soojendus ning siis hakkasime pehmete pallidega mängima vangla mängu. Pärast seda hakkasime lööma kõvade pallidega kuni oli aeg hakata lõpetama ning lõpujooksu jooksma. Nad jooksid päris kiirelt ning eriline kiitus ühele poisile, kes jooksis esimest korda täiel kiirusel. Olen tema üle väga uhke :).
Trenn möödus õnneks kiirelt ning ilma suurema peavaluta. Nüüd ma saan täiesti aru nendest treeneritest (ka minu oma treener :)), kes peavad iga päev sellega silmitsi seisma.
Wednesday, February 16, 2011
Oh neid harjutusi
Läksin eile kella kuueks kohale ning Kristjan ütles mulle, et ta läheb koju, mis tähendas, et ma annan trenni üksi. Trennis oli täpselt kuus last - 3 poissi ja 3 tüdrukut.
See trenn oli täitsa pühendatud löökide harjutamisele, seega alustasime väljaku keskelt pehmete pallidega (löödi nii eeskätt kui ka tagant) ning siis läksime taha joonele ning läksime 'õigete' pallide peale üle. Harjutasime jooksu pealt löömis. Peab tõdema, et see tuli neil väga hästi välja, ainult väsisid väga kiiresti. Lõpetasin harjutuse õhust löömisega.
Kui olime pallid kokku korjanud, siis lõpetasin jalalihaste treenimisega, mida nad tegid algul pool minutit, siis venitasime ja lõdvestasime ning siis hüppasime terve minut. Loodan, et neljapäeval neil jalad ei valuta :).
See trenn oli täitsa pühendatud löökide harjutamisele, seega alustasime väljaku keskelt pehmete pallidega (löödi nii eeskätt kui ka tagant) ning siis läksime taha joonele ning läksime 'õigete' pallide peale üle. Harjutasime jooksu pealt löömis. Peab tõdema, et see tuli neil väga hästi välja, ainult väsisid väga kiiresti. Lõpetasin harjutuse õhust löömisega.
Kui olime pallid kokku korjanud, siis lõpetasin jalalihaste treenimisega, mida nad tegid algul pool minutit, siis venitasime ja lõdvestasime ning siis hüppasime terve minut. Loodan, et neljapäeval neil jalad ei valuta :).
Tuesday, February 8, 2011
Tere, tere, tere!
Vahepeal on olnud palju trenne ning progress on olnud kõva (väikesed on ära õppinud väga hästi löögid). Asi on nüüd ainult liikumises kinni. Kui õpivad kiiresti liikuma ja samal ajal ka lööma, siis ongi tulevased staarid valmis:). Alustan 18. jaanuari trennidega ning siis liigun edasi kuni 3nda veebruarini. Tean, et see on pikk vahe, aga siiski, see on märkimisvääne :).
18.jaanuar
Kirke (üks mu väike õpilane) tuli varem trenni ning nägi pealt, kuidas mina treenisin. Kui minu trenn oli läbi, siis ta esimese asjana ütles mulle, et ta tahab ka niimoodi õppida lüüa (ta nägi, kuidas ma servisin). Seega, kui kõik väikesed olid trenni tulnud, hakkasime soojendama ning pärast seda hakkasime õppima servihoiet ning proovisime lüüa palli kõrgelt. Nende kõikide näod olid väga asjalikud ja kohe oli näha, et seal tahetakse olla. See oli hea tunne. Edasi läks trenn nagu ikka, löögid, jooksud ning lõpuks ka lõpujooks. See on üks trenniosa, mis on väga oluline, aga mitte kellegile see ei meeldi :D.
20. jaanuar
Sellel päeval oli lapsi 6. See on just paras arv, kui kõik saavad maksimaalselt treenitud. Harjutasime lööke ning väikesed lõid ka õhust palle. Selle mängu nimi on veidi kentsakas - President ja prükkar. Mäng seisneb selles, et nad peavad lööma palli üle võrgu eksimata, kuid see, kes eksib, läheb rivi lõppu "prükkariks". Mängu võitis Rebekka. Pole midagi öelda, väikesed on juba väga tublid!
25.jaanuar
See päev oli väga meeldejääv, sest kõik väikesed olid väga entusiastlikud. Tore on vaadata, kui nad teevad kõike kaasa. Selles trennis said nad kohe väga palju joosta, sest nad pidi palli üle lööma ja siis ümber väljaku ühe ringi jooksma. JA NAD EI VIRISENUD! Löögid tulid ka ideaalselt välja. Lõpujooks oli seekord veidi teistsugune, sest selle asemel hüppasime kohapeal. Tahtsin katsetada, palju ja kui kaua nad jaksavad nii teha :).
27.jaanuar
Väikesi oli trennis 10, mis oli maksimum. On hea vahest ka näha neid kõiki koos. Õnneks tulid löögid ka enam-vähem hästi välja. Mängisime hokit ning jooksumänge. Jagasime grupi kaheks, mina jäin poistega ning Kristjan tüdrukutega. Jooksumängus oli 6 erinevat osa ehk ühes näiteks pidi palliga ümber torbiku jooksma jne. Selle mängu võitsid poisid. Nad olid väga keskendunud, mis on hea märk, sest seda on tennises õudsalt vaja.
1.veebruar
See oli nüüd trenn, kus mõni oli nii laisk kui laisk olla saab. Soenduse ajal läks ikka päris pikalt, sest ei saanud vedama alguses. Trennis oli väikesi 8, mis on väga hea arv, sest siis saab jagada grupi pooleks ning mängida mänge nii, et kõik saavad osa võtta parasjagu. Pärast soojendust jagasimegi grupi pooleks ning hakkasime väikestele palle ette viskama, et nad selle ühe põrke pealt kinni püükasid ja siis väravasse viskaksid. Selle mängu võitsid poisid ja nende "kapten" Kristjan. Lõpus mängisime hoopis hokit.
3.veebruar
Selles trennis oli kohal täpselt 5 poissi ja 5 tüdrukut. Väga hea! Alguses oli soojendus, kus nad lõid reketiga palle õhku ja siis põrgatasid. Pärast soojendust viskasime Kristjaniga neile palle ette ja nad pidid pallid üle
võrgu lööma. Pärast seda hakkasime mängima "pesapalli". Mäng on peaaegu sama nagu tavaline pesapall, ainult lüükase pall reketiga üle võrgu ja vastasvõistkond peab selle kinni püüdma ning tagasi viskama. Niisiis, olin mina see, kes tüdrukuid juhendas ning neile palle ette viskas. Selle mängu võitsid tüdrukud:).
Järgmised postitused järgmine kord :),
Kristina
18.jaanuar
Kirke (üks mu väike õpilane) tuli varem trenni ning nägi pealt, kuidas mina treenisin. Kui minu trenn oli läbi, siis ta esimese asjana ütles mulle, et ta tahab ka niimoodi õppida lüüa (ta nägi, kuidas ma servisin). Seega, kui kõik väikesed olid trenni tulnud, hakkasime soojendama ning pärast seda hakkasime õppima servihoiet ning proovisime lüüa palli kõrgelt. Nende kõikide näod olid väga asjalikud ja kohe oli näha, et seal tahetakse olla. See oli hea tunne. Edasi läks trenn nagu ikka, löögid, jooksud ning lõpuks ka lõpujooks. See on üks trenniosa, mis on väga oluline, aga mitte kellegile see ei meeldi :D.
20. jaanuar
Sellel päeval oli lapsi 6. See on just paras arv, kui kõik saavad maksimaalselt treenitud. Harjutasime lööke ning väikesed lõid ka õhust palle. Selle mängu nimi on veidi kentsakas - President ja prükkar. Mäng seisneb selles, et nad peavad lööma palli üle võrgu eksimata, kuid see, kes eksib, läheb rivi lõppu "prükkariks". Mängu võitis Rebekka. Pole midagi öelda, väikesed on juba väga tublid!
25.jaanuar
See päev oli väga meeldejääv, sest kõik väikesed olid väga entusiastlikud. Tore on vaadata, kui nad teevad kõike kaasa. Selles trennis said nad kohe väga palju joosta, sest nad pidi palli üle lööma ja siis ümber väljaku ühe ringi jooksma. JA NAD EI VIRISENUD! Löögid tulid ka ideaalselt välja. Lõpujooks oli seekord veidi teistsugune, sest selle asemel hüppasime kohapeal. Tahtsin katsetada, palju ja kui kaua nad jaksavad nii teha :).
27.jaanuar
Väikesi oli trennis 10, mis oli maksimum. On hea vahest ka näha neid kõiki koos. Õnneks tulid löögid ka enam-vähem hästi välja. Mängisime hokit ning jooksumänge. Jagasime grupi kaheks, mina jäin poistega ning Kristjan tüdrukutega. Jooksumängus oli 6 erinevat osa ehk ühes näiteks pidi palliga ümber torbiku jooksma jne. Selle mängu võitsid poisid. Nad olid väga keskendunud, mis on hea märk, sest seda on tennises õudsalt vaja.
1.veebruar
See oli nüüd trenn, kus mõni oli nii laisk kui laisk olla saab. Soenduse ajal läks ikka päris pikalt, sest ei saanud vedama alguses. Trennis oli väikesi 8, mis on väga hea arv, sest siis saab jagada grupi pooleks ning mängida mänge nii, et kõik saavad osa võtta parasjagu. Pärast soojendust jagasimegi grupi pooleks ning hakkasime väikestele palle ette viskama, et nad selle ühe põrke pealt kinni püükasid ja siis väravasse viskaksid. Selle mängu võitsid poisid ja nende "kapten" Kristjan. Lõpus mängisime hoopis hokit.
3.veebruar
Selles trennis oli kohal täpselt 5 poissi ja 5 tüdrukut. Väga hea! Alguses oli soojendus, kus nad lõid reketiga palle õhku ja siis põrgatasid. Pärast soojendust viskasime Kristjaniga neile palle ette ja nad pidid pallid üle
võrgu lööma. Pärast seda hakkasime mängima "pesapalli". Mäng on peaaegu sama nagu tavaline pesapall, ainult lüükase pall reketiga üle võrgu ja vastasvõistkond peab selle kinni püüdma ning tagasi viskama. Niisiis, olin mina see, kes tüdrukuid juhendas ning neile palle ette viskas. Selle mängu võitsid tüdrukud:).
Järgmised postitused järgmine kord :),
Kristina
Monday, December 6, 2010
Aeg, aeg, aeg
Tere!!!
Ma pole nii ammu kirjutanud, kuid kohe parandan selle vea. On olnud palju koolitöid ja muid asju, kuid olen jõudnud ilusti ka oma CASi tunde teha, kuid pole jõudnud neid blogisse üles kirjutada - on aeg muutusteks!
Alustan sellest, et sain 2 trenni täiesti üksi anda. Ma pole varem nii teinud järjest, kuid lõpuks sain proovida. Neljapäeval, 18. novembril (kui vaadata kuupäevi, siis on see viimasest sissekandest lausa KUU möödas!!!), kui läksin oma trenni, ütles Kristjan mulle, et ta on haige ning jätab mu koos ühe teise trennikaaslase, Marianniga. Kuna väikesi oli kokku ainult 7(kuigi see tundub väga suur arv ühe inimese kanda), siis läks Mariann minema, kuna tal oli ka palju õppida. Kui olin väikesed kokku kogunud, siis jooksid nad end soojaks ning hakkasime palle põrgatama. On näha juba esimesi märke arenemisest, mis on väga positiivne. Kui ma teen üksi trenne, meeldib mulle väikesi jooksutada. Nii juhtus ka see päev - ei löönud palli üle võrgu, kohe ring ümber väljaku. Kartuses, et peab hakkama jooksma, tegid kõik ülesannet väga hoolikalt. Kui olime eeskäe ära löönud, panin nad joonejooksu jooksma. Jooksu võitis Rebeka, napilt teiseks jäi Karl. Nemad on ühed kiiremad trennis. Peale eeskätt tuleb loomulikult tagantkäsi ning ülesanne kordus taas. Pärast tagantkätt jooksid nad samamoodi joonejooksu, kuid nüüd lisandus ka ühe jala peal hüppamine. Pean ära mainima, et väga tublid! Poleks osanud oodata, et nad nii head tulemust. Tulemusi on juba näha, see on peamine. Trenni lõpuks olid kõik nii väsinud, nagu laibad :). Hea tunne on kohe, kui oled saanud midagi sellist teha!
Neljapäeval, 25. november olin ma jälle täiesti üksi, kuigi hiljem kuulsin, et Kristjan oli mulle kellegi appi saatnud, aga see inimene ei saanud tulla. See trenn hakkas väga imelikult, sest tuli välja, et olime valel väljakul. Läksime siis teisele väljakule ning hakkasime trenniga peale. Trenn hakkab ALATI sama moodi. Peale soojendust põrgatame ning siis hakkame palli lööma. Mul on siiralt hea meel, et nad oskavad juba nii hästi lüüa. On hea tunne, kui oled kellegile midagi õpetanud. Kuna me polnud ammu hokit mänginud, siis mängisime see trenn seda. Laste näod olid täis suurt rõõmu ning on näha, et neile meeldib see mäng. Loomulikult ei puudunud ka joonejooksud, mis mul meeldib väga teha neile. Mulle ka ei meeldinud joonejooksud alguses (pean tunnistama, et ka mitte praegu), aga tunnen, et nendest on olnud palju abi. See arendab kordinatsiooni taju ning arendab kiirust, mis on VÄGA oluline tennises. Terve trenn oli välja ehitatud nii: löömine, jooks, löömine, jooks jne. Nägin, et väikesed nautisid seda trenni, mis on põhiline. Trenn läks ka väga kiiresti, vähemalt minu meelest. See oli ka esimene trenn, kui ma nägin ühe tüdruku, Triinu näos suurt tahet mängida tennist. Vat see oli alles üks meeldejääv trenn!
Ma pole nii ammu kirjutanud, kuid kohe parandan selle vea. On olnud palju koolitöid ja muid asju, kuid olen jõudnud ilusti ka oma CASi tunde teha, kuid pole jõudnud neid blogisse üles kirjutada - on aeg muutusteks!
Alustan sellest, et sain 2 trenni täiesti üksi anda. Ma pole varem nii teinud järjest, kuid lõpuks sain proovida. Neljapäeval, 18. novembril (kui vaadata kuupäevi, siis on see viimasest sissekandest lausa KUU möödas!!!), kui läksin oma trenni, ütles Kristjan mulle, et ta on haige ning jätab mu koos ühe teise trennikaaslase, Marianniga. Kuna väikesi oli kokku ainult 7(kuigi see tundub väga suur arv ühe inimese kanda), siis läks Mariann minema, kuna tal oli ka palju õppida. Kui olin väikesed kokku kogunud, siis jooksid nad end soojaks ning hakkasime palle põrgatama. On näha juba esimesi märke arenemisest, mis on väga positiivne. Kui ma teen üksi trenne, meeldib mulle väikesi jooksutada. Nii juhtus ka see päev - ei löönud palli üle võrgu, kohe ring ümber väljaku. Kartuses, et peab hakkama jooksma, tegid kõik ülesannet väga hoolikalt. Kui olime eeskäe ära löönud, panin nad joonejooksu jooksma. Jooksu võitis Rebeka, napilt teiseks jäi Karl. Nemad on ühed kiiremad trennis. Peale eeskätt tuleb loomulikult tagantkäsi ning ülesanne kordus taas. Pärast tagantkätt jooksid nad samamoodi joonejooksu, kuid nüüd lisandus ka ühe jala peal hüppamine. Pean ära mainima, et väga tublid! Poleks osanud oodata, et nad nii head tulemust. Tulemusi on juba näha, see on peamine. Trenni lõpuks olid kõik nii väsinud, nagu laibad :). Hea tunne on kohe, kui oled saanud midagi sellist teha!
Neljapäeval, 25. november olin ma jälle täiesti üksi, kuigi hiljem kuulsin, et Kristjan oli mulle kellegi appi saatnud, aga see inimene ei saanud tulla. See trenn hakkas väga imelikult, sest tuli välja, et olime valel väljakul. Läksime siis teisele väljakule ning hakkasime trenniga peale. Trenn hakkab ALATI sama moodi. Peale soojendust põrgatame ning siis hakkame palli lööma. Mul on siiralt hea meel, et nad oskavad juba nii hästi lüüa. On hea tunne, kui oled kellegile midagi õpetanud. Kuna me polnud ammu hokit mänginud, siis mängisime see trenn seda. Laste näod olid täis suurt rõõmu ning on näha, et neile meeldib see mäng. Loomulikult ei puudunud ka joonejooksud, mis mul meeldib väga teha neile. Mulle ka ei meeldinud joonejooksud alguses (pean tunnistama, et ka mitte praegu), aga tunnen, et nendest on olnud palju abi. See arendab kordinatsiooni taju ning arendab kiirust, mis on VÄGA oluline tennises. Terve trenn oli välja ehitatud nii: löömine, jooks, löömine, jooks jne. Nägin, et väikesed nautisid seda trenni, mis on põhiline. Trenn läks ka väga kiiresti, vähemalt minu meelest. See oli ka esimene trenn, kui ma nägin ühe tüdruku, Triinu näos suurt tahet mängida tennist. Vat see oli alles üks meeldejääv trenn!
Monday, October 25, 2010
Solo
Tere!!
Täna oli väga huvitav trenn, sest ma viisin selle läbi täiesti üksinda!
Saabusin sinna koos oma vennaga 20 minutit enne trenni algust ning juba olid mõned lapsed kohal.Kuna ennem polnud trenne, võtsin ühest ruumist pallid ning mõned reketid. Selline päris treeneri tunne oli kohe ;).
Kui asjad käes, läksime väljakule. Kuna väiksed vaatasid, et ohhoo, uus treener (sest ma tavaliselt ei anna esmaspäeviti trenne, täna oli erandjuhus), siis kohe tulid mind õpetama, et mida teha. Mul käis peas 10000 mõtet, kuidas vastata neile, lõpuks ütlesin, et ma tean, kuidas alustada, sest ma annan trenne nendel päevadel, kui nemad trennis ei käi. Siis olid kõik kohe kõpsti tasa ning hakkasid mind kuulama. Alustuseks nagu ikka 2 ringi ümber väljaku ning siis palle põrgatama. Kui aluguses oli kokku 4 last, siis soojenduse lõpuks oli neid kokku 6. Kõik olid väga agarad ning selline tunne oli, et nad on kohe minemas võistlustele.
Kui soojendus tehtud, hakkasin nende lööke (nii eeskäe kui ka tagantkäe) testima. Selgus, et nad on ikka väga head mängijad, sest enamusel läksid pallid ilma erilise probleemita üle võrgu. Kui mäng sai mängitud, ütlesin, et kaotajad teevad 5 känguruhüpet. Kui olin selle öelnud, võis ette kujutada seda hetke filmis, kui rohutirts häälitseb. Nendel polnud aimu ka, kuidas neid teha:D. Lõpuks said ka need neil õnneks selgeks ja saime trenniga edasi minna.
Pärast löökide testimist mängisime Vangla mängu. Just see mäng jäi eriliselt meelde, kuna trennis olnud tüdruk üritas koguaeg pugeda ning just see mäng ta hüüdis enne oma löögikorda "Treener, sul on ilus pluus!". Ma kohe ei teadnud, mida sellele vastata, seega olin vait ja üritasin sellest mööda vaadata. Aga siiski... mina pole ka sellise asja peale tulnud:D. Vangalt mängisime kaks korda ning mõlemal korral võitis selle Martin Aleksander. Ta on väga tubli ja hakkaja poiss. Muide, vahetult enne vanglamängu saabus meie seitsmes trenniline koos šokolaadibatooni ning kõrremahlaga. Iga hetk, kui oli näiteks palli korjamine, ta küsis minult, kas ta tohib seda süüa.
Kuna terve trenn nad küsisid minult pidevalt, kas hokit ka mängime, siis mängisime ka seda. Hoki on juba kõigile väga tuttav ning hästi meeldejääv, mis on väga positiivne. Mängu võitis napilt Martin Aleksander viimase viie palli jooksul.
Viimasena mõtlesin neile välja erinevad jooksud, ja esimese võitis Karl Joosep (minu venna:)).
Lõpuks olid väikesed tennisehuvilised veidi väsinud, mis ongi hea märk sellest, et trenni sai tehtud. Kõik nad olid väga tublid ja püüdlikud :)
Täna oli väga huvitav trenn, sest ma viisin selle läbi täiesti üksinda!
Saabusin sinna koos oma vennaga 20 minutit enne trenni algust ning juba olid mõned lapsed kohal.Kuna ennem polnud trenne, võtsin ühest ruumist pallid ning mõned reketid. Selline päris treeneri tunne oli kohe ;).
![]() |
| See nüüd küll ei ole tänane, kuid siin on näha, kuidas ma trenni annan :) |
Kui soojendus tehtud, hakkasin nende lööke (nii eeskäe kui ka tagantkäe) testima. Selgus, et nad on ikka väga head mängijad, sest enamusel läksid pallid ilma erilise probleemita üle võrgu. Kui mäng sai mängitud, ütlesin, et kaotajad teevad 5 känguruhüpet. Kui olin selle öelnud, võis ette kujutada seda hetke filmis, kui rohutirts häälitseb. Nendel polnud aimu ka, kuidas neid teha:D. Lõpuks said ka need neil õnneks selgeks ja saime trenniga edasi minna.
Pärast löökide testimist mängisime Vangla mängu. Just see mäng jäi eriliselt meelde, kuna trennis olnud tüdruk üritas koguaeg pugeda ning just see mäng ta hüüdis enne oma löögikorda "Treener, sul on ilus pluus!". Ma kohe ei teadnud, mida sellele vastata, seega olin vait ja üritasin sellest mööda vaadata. Aga siiski... mina pole ka sellise asja peale tulnud:D. Vangalt mängisime kaks korda ning mõlemal korral võitis selle Martin Aleksander. Ta on väga tubli ja hakkaja poiss. Muide, vahetult enne vanglamängu saabus meie seitsmes trenniline koos šokolaadibatooni ning kõrremahlaga. Iga hetk, kui oli näiteks palli korjamine, ta küsis minult, kas ta tohib seda süüa.
Kuna terve trenn nad küsisid minult pidevalt, kas hokit ka mängime, siis mängisime ka seda. Hoki on juba kõigile väga tuttav ning hästi meeldejääv, mis on väga positiivne. Mängu võitis napilt Martin Aleksander viimase viie palli jooksul.
Viimasena mõtlesin neile välja erinevad jooksud, ja esimese võitis Karl Joosep (minu venna:)).
Lõpuks olid väikesed tennisehuvilised veidi väsinud, mis ongi hea märk sellest, et trenni sai tehtud. Kõik nad olid väga tublid ja püüdlikud :)
Reketid, reketid, reketid
Tere kõigile! :)
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud on väga lihtne - väga palju on olnud õppida. Lisaks sellele, pole ka olnud milleskist erilisest kirjutada, kuid seekord on selleks põhjust.
Mina ise sel neljapäeval oma trenni ei läinud. Trenn hakkas nagu ikka - 2 ringi ümber väljaku joostes ning siis reketid kätte ja palli põrgatama. Mina olin parajasti näitamas väikestele, kuidas põrgatada, kui üks trenniline astus sisse vanaaegse tennisereketiga. Reket on väga suur ning väikese peaga ning ka minul on sellega raske mängida. Ka kõik teised trennilised olid reketi vaatamisest huvitatud, sest see on tõepoolest haruldane nähtus.
Pärast harjutamist panime trennilised ritta ning jagasime nad pooleks. Üks grupp tuli minuga ning teine jäi Kristjaniga. Mina läksin oma grupiga ühele poole võrku ja Kristjan jäi teisele poole. Tegime mõlema grupiga samu asju - esimesena panime reketid püsti ning trennilised pidid need maha viskama pallidega, mille nad pidid ennem püüdma ühe põrke pealt. Selles mängus oli tunda võistlusvaimu, sest see, kes pihta ei saanud, sai ikka tunda teravaid pilke. Kuna mäng läks minu grupil kiiremini, kui teisel grupil, hakkasin oma grupiga mängima hokit. Lühikest aega kestnud mängu võitis napilt Henri.
Edasi, vahetasime Kristjaniga grupid. Mina läksin uue grupiga mängima Kalameest - mäng, kus mängujuht peab hüppenööri keerutama ning mängijad peavad sellest üle hüppama. Mäng oli minu jaoks naljakas, sest väikesed ei saanud aru, mida nad tegema peavad :D, kuigi nad ennem suure suuga seletasid, et nad kõik oskavad seda. Siis võtsin aja maha ja seletasin neile, mida nad tegema peavad. Kohe tulid esimesed vastused "Ma teadsin!"; "Ma oskasin ju" jne. Niisiis, mäng sai jätkuda. Mängisime mängu kaks korda ning esimesel korral võitid Kirke ning teine kord Robert.
Kuna teine grupp mängis samal ajal mängu President ja prükkar (mäng, mida mina mängida ei oska, kuid kõrvalt vaatajana nägin, et mängijad peavad rabakuna palli üle võrgu lööma ning vastavalt sellele nad tõusevad ja langevad oma järjekorras), siis nüüd tuli vahetus. Mina jäin ikka kalamehe juurde. Ka selles mängus tegime kaks mängu, mõlemad võitis Rebeka. Kusjuures mõlemal korral oli ta finaalis koos Henriga. Mäng oli väga põnev, sest mõlemad ei tahtnud alla anda (lisaks minu pea käis ringi, sest ma keerutasin seda hüppenööri nii, et ma ise keerlesin kaasa). Kui Kristjan hüüdis, et kõik koju, oli mul hea meel, sest mu peas juba kõik keerles :D.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud on väga lihtne - väga palju on olnud õppida. Lisaks sellele, pole ka olnud milleskist erilisest kirjutada, kuid seekord on selleks põhjust.
![]() |
| Täpselt sellise reketi ta kaasa tõigi |
Pärast harjutamist panime trennilised ritta ning jagasime nad pooleks. Üks grupp tuli minuga ning teine jäi Kristjaniga. Mina läksin oma grupiga ühele poole võrku ja Kristjan jäi teisele poole. Tegime mõlema grupiga samu asju - esimesena panime reketid püsti ning trennilised pidid need maha viskama pallidega, mille nad pidid ennem püüdma ühe põrke pealt. Selles mängus oli tunda võistlusvaimu, sest see, kes pihta ei saanud, sai ikka tunda teravaid pilke. Kuna mäng läks minu grupil kiiremini, kui teisel grupil, hakkasin oma grupiga mängima hokit. Lühikest aega kestnud mängu võitis napilt Henri.
Edasi, vahetasime Kristjaniga grupid. Mina läksin uue grupiga mängima Kalameest - mäng, kus mängujuht peab hüppenööri keerutama ning mängijad peavad sellest üle hüppama. Mäng oli minu jaoks naljakas, sest väikesed ei saanud aru, mida nad tegema peavad :D, kuigi nad ennem suure suuga seletasid, et nad kõik oskavad seda. Siis võtsin aja maha ja seletasin neile, mida nad tegema peavad. Kohe tulid esimesed vastused "Ma teadsin!"; "Ma oskasin ju" jne. Niisiis, mäng sai jätkuda. Mängisime mängu kaks korda ning esimesel korral võitid Kirke ning teine kord Robert.
Kuna teine grupp mängis samal ajal mängu President ja prükkar (mäng, mida mina mängida ei oska, kuid kõrvalt vaatajana nägin, et mängijad peavad rabakuna palli üle võrgu lööma ning vastavalt sellele nad tõusevad ja langevad oma järjekorras), siis nüüd tuli vahetus. Mina jäin ikka kalamehe juurde. Ka selles mängus tegime kaks mängu, mõlemad võitis Rebeka. Kusjuures mõlemal korral oli ta finaalis koos Henriga. Mäng oli väga põnev, sest mõlemad ei tahtnud alla anda (lisaks minu pea käis ringi, sest ma keerutasin seda hüppenööri nii, et ma ise keerlesin kaasa). Kui Kristjan hüüdis, et kõik koju, oli mul hea meel, sest mu peas juba kõik keerles :D.
Subscribe to:
Posts (Atom)



